Milleks meil on vaja kogukonda?
Artikkel ilmus 2021. a Tartu valla Kuukirja mai numbris
2021. aasta 6. aprillil tegime Äksis veebikoosoleku, et luua kogukonna MTÜ. Sel kevadel, 23. aprillil pidasime üldkoosolekut, kus tähistasime esimest sünnipäeva. Mis on kogukond ja milleks ning kellele on seda vaja?
Sellele küsimusele olen üksi ja ka koos teistega üritanud leida vastust rohkem kui kaks aastat. Algas kõik ebamäärasest vajadusest, millest kasvas mõte ja mis lõpuks sai ka 2020. a teoks tehtud, kui toimus esimene kogukonnapäev „Äksi avatud õued.“
Mõnda aega ei olnud tegutsemise taga ühist mõtestatud tegevust. Ei olnud eesmärki. Tegutseti spontaaslet, tehti, mis hetkel just tundus, et on hea ja mida tahaks teha. Mõnes mõttes oldi vabad. Teises mõttes tegutseti piiratud ringis. Kõik ei olnud kaasatud. Aga kuidas toimub kõigi kaasamine? Kuidas tekitada huvi ja jõuda inimesteni? Kas kõik tahavad olla üldse kaasatud?
Usun, et kogukonda, kus kõik on kogu aeg kaasatud, ei ole olemas ja see ei peaks ka olema eesmärk. Tegutseda tuleb selle nimel, et kõigil oleks võimalus olla kaasatud just siis, kui ta tunneb selleks vajadust ja soovi. Seega kõik ei pea olema iga kord kaasatud, aga nad peavad olema informeeritud ja kõigil peab olema võimalus kaasa rääkida. Isegi kui neil ei ole selleks mingisugust huvi. Inimesed on ju erinevad. Mõni tuleb iga kutse peale kohale ja lööb kohe kaasa, avaldab oma mõtteid ja julgeb asja eest vedada. Teine vajab selleks aega, veidi julgustamist ja teadmist, et tema mõte on oluline. Kolmas tahabki olla tagaplaanil ega vaja suures ringis arutlemist, pigem vaatab kõrvalt, kuulab teisi ja pole väga valmis oma arvamust kõigile kuulutama. Ometi on kogukonnana toimimiseks vaja kõigi koos tegutsemist ja üksteisega arvestamist. Seega on oluline inimesteni viia teadmine, et neil on olemas võimalus olla kaasatud – see annab turvatunde, mis omakorda annab võimaluse kõigile avatud kogukonna tekkimiseks.
Suur väljakutse on tekitada usaldus. Ja usaldada saame me ainult neid, keda tunneme. Seega ei saa kogukond tekkida üleöö või kellegi soovist seda luua. See on pikaajaline protsess, kus liikmed vahel tunnevad ka pettumust. Kõige suurem väljakutse ilmselt ongi saavutada kompromisse. Tegu, millesse on kaasatud palju inimesi, peidab enda taga palju erinevaid arvamusi. Ühise eesmärgi nimel tegutsemiseks on meil aga kõigil vaja ühist mõtet. See mõte tuleb kuidagi saavutada ja leida kompromiss. Viimane aga tekitab tahestahtmata vahel osades liikmetes pettumust. Tunnet, millest olenemata tuleb koos ühiselt edasi minna.
Kuidas seda olukorda saavutada? Minu kogemus Äksis ütleb, et ühise eesmärgi saavutamiseks tuleb kutsuda kogukond kokku. Sellest sai Äksis kõik alguse, järgnes üksteisega tuttavaks saamine, võimaluste kaardistamine, Äksi avatud õued, suhtlus vallavalitsusega, kergliiklustee ja Jõgeva mnt ületuskohta kiirust piiravate takistuste paigaldamine, Äksi uue poepidaja leidmine ja ka kogukonna MTÜ loomine.
Tugeva kogukonna tekkeks on vaja ühist mõtestatud tegevust. Kõik teavad, et üks hääl jääb vahel lihtsalt üheks hääleks kõrbes, aga palju hääli koos annavad kokku võimsa koorilaulu. Ja kui me tahame, siis on seda laulu kuulda kaugele.
Eesti poliitik ja ajaloolane Mart Nutt on öelnud, et rahvas pole kogukond. Ma arvan, et tal on õigus. Ühte ruumi kokku tulnud rahvas on lihtsalt inimesed, kellel kõigil on oma arvamus. Tihti pole neil tahet üksteist kuulata või teineteist mõista. Aga kas see on see, mida me tahame ja vajame? Me elame maailmas, kus on väga kiiresti toimumas suured muutused. Peale koroonakriisi algust 2020. a kevadel on kogu aeg olnud tunne, et kõik on võimalik. Ja mitte positiivses, vaid negatiivses mõttes. Lause: „Enam hullemaks minna ei saa,“ justnagu ei kehtiks enam, sest ükskõik kui hull kõik oli, ikka läks veel hullemaks.
Ebakindlus tekitab kõigis stressi. Me kõik vajame turvatunnet, sõbralikku naeratust tänaval, ühistegemisi ja ühist mõtestatud tegevust. Isegi kui selleks on mingi pisike asi, nagu naabrilt suhkru laenamine, kogukonna talgud või lihtsalt tänaval peatumine, üksteise märkamine ja korraks jutu ajamine.
Väga pikalt jäin mõtlema Eesti kirjaniku ja semiootiku Valdur Mikita sõnadele: „Üldiselt võttes on tänapäeval väärtuslik kõik see, mida ei saa guugeldada.“ Kogukonnatunne, ühine mõtestatud tegevus, eesmärk, mis teenib suuremat eesmärki – see kõik on midagi sellist, mida ei saa guugeldada, raamatust lugeda või teisiti kogeda, kui ise läbi elades. Tunded on ainult meie omad ja meie sees ning ainult siis, kui me laseme neil olla. Need tunded saavad tulla siis, kui me saame aru, miks meil neid vaja on. Kogukond saab tekkida siis, kui oleme seadnud koos teistega enestele selle eesmärgi ja mõtestame oma tegevuse – näiteks loome kogukonna MTÜ, mis on vahendiks oma tegevuste elluviimisel, teiste kaasamisel ja eestvedajate leidmisel. Eelduseks, et kogukond püsib koos ka 10 aasta pärast.
Kui anda rahvale aega üksteist tundma õppida, lasta neil arutleda teemal, mida me tahame, kuidas me tahame seda saavutada, mida mina saan selle heaks teha ja mida me kõik sellest võidaksime, siis saab anda rahvale mõtestatud tegevuse. Ja selline ühise eesmärgi nimel toimetav rahvas ongi kogukond. Kogukonnavorme on erinevaid. Need võivad olla ühel tänaval või ühes külas elavad inimesed, ühest rahvusest inimesed, sama hobiga tegelejad, ühes vallas, maakonnas, Eestis või miks mitte Euroopas elavad inimesed. Kuid see, mis teeb neist kogukonna, ei ole mitte territoriaalne paiknevus, rahvus või muu isiklik erinevus teistest, vaid ühine mõtestatud tegevus. Kogukonnaks teeb meid omavaheline suhtlemine, hoolimine ja koos tegutsemine. Suhted ja suhtlemine on see, mille baasil saab kogukondi üles ehitada, sest kui me suhtleme, siis loome usaldust, mõistmist teineteise vahel, mille põhjal sihte seada ja ühiselt tegutseda.
Need kaks aastat on minu jaoks möödunud ilma, et ma seda protsessi endale teadvustaksin. Kõik on lihtsalt juhtunud – üks asi on viinud teiseni ja täna kõigele tagasi vaadates tundub kõik ühe emotsiooni ajel alguse saanud lausest „Äksis ei toimu midagi“ mõtestatud tegutsemise ja kogukonna MTÜ loomiseni. Selle tulemusel paistavad silma kogukonna aktivistid, meil on tekkimas ühisüritused, oleme valla abiga saanud ruumi tegutsemiseks, kaasavas eelarves saavutas Äksi idee teise koha, kergliiklustee äärde on tulemas lisapingid ja oleme suutnud Äksis säilitada külapoe. Väikestest asjadest on saanud suured tänu ühistele aruteludele ja koos tegutsemisele. Tänu ühisele mõtestatud eesmärgile ja järjepidavusele. Me tegime neid asju koos ja nii hästi, kui oskasime või ei osanud. Ka ebaõnnestumisi tuleb märgata, sest need annavad võimaluse õppida ja teekonnal tundmatusse on vahel komistamine kõige loomulikum asi, mis saab juhtuda.
Selleks, et kõik toimiks on minna veel pikk tee, arenguruumi on palju ja kogu protsessi vältel on tehtud vigu. Aga kellegilt ei ole olnud küsida. Ja kas keegi üldse teab, kuidas on õige? Kindel on, et kogukonda ei saa vedada ainult üks inimene – me kõik veame seda, meil igaühel on oma lõngajupp, millega me seda paela punume. Üheskoos suudame me kõike teha, kui me ainult oskame üksteist mõista, üheskoos püsida ja mõtestatud eesmärke seada.
