5 päeva ilma autota, ehk miks maal on auto eluks vajalik

Sõitsin ühel juunikuu alguse reede hommikul mööda Piibe maanteed Lähte poole, kui autol järsku armatuurlaual kõik tuled põlema lõid ja mootor välja suri. Tegin kõne kohalikule autoremondi ettevõttele ja üsna kiiresti olid mehed kohal ning mu auto viidi ära. Õnneks oli mul elektritõuks autos ja sain sellega ise tagasi kodu poole kimada.

Pean ausalt üles tunnistama, et tegelikult saaks enda tervise ja keskkonna huvides mitmed igapäevased autoga tehtavad sõidud ära jätta. Inimene harjub mugavustega kiiresti ja nii olen ka mina seda teinud. Kuid maal elades ei ole auto kindlasti mugavuse asi. Eriti kui sul on lapsed, oled ettevõtja ja kogukonna aktivist.

Meie peres on ainult üks auto. Nii on see olnud üle 8 aasta. Auto sai ostetud liisinguga, silmaspidades asjaolu, et ta oleks võimalikult ökonoomne, võtaks vähe kütust ja remondi- ning muud ülalpidamiskulud oleksid võimalikult väikesed. Mitte niivõrd raha kokku hoidmiseks aga just keskkonna säästmise jaoks. Jah, ma olen miljon korda ennast siunanud ja küsinud miks peab meil nii väike auto olema – meil, kelle peres kasvab 3 last – me lihtsalt ei mahu normaalselt kogu perega sinna Ford Focusesse ära!

Nüüd siis olin järsku ilma autota ja sain aru, et minu jaoks ei ole auto kohe kindlasti mugavuse asi. Selle nädala jooksul olen korduvalt mõelnud, et äkki meil ikkagi pole autot vaja ja saaksime selle arvelt päris palju kokku hoida. Aga need viis päeva tõestasid vastupidist.

1. päev – reede

Nüüd olid meie pere ainsad liikumisvahendid elektritõukeratas ja laste jalgrattad. Pean ainult õnne tänama, et pere pisem laps oli just lasteaia lõpetanud ja seda sõitu hommikul enam tegema ei pidanud. Jah, meil sõidavad ka bussid ja jah, esimesel lasteaia aastal ma viisin teda lasteaeda bussiga. Hommikul saime kohale ilusti, päris mitu bussi sõidab kella 8 aeg Äksist Lähtele. Tagasi bussi aga ei tule. Peaks ootama mitu tundi või leidma muu viisi. Enamasti tegin ca 40 min jalutuskäigu – lasteaeda on meil kuskil 4 km. Idee poolest ei ole see üldse paha mõte – saab värskes õhus liikuda täpselt nii palju kui ongi soovituslik päevas ühel täiskasvanul seda teha. Juhul kui on suvi ja ilus ilm. Vihmasajus ja lumetormis on olukord muidugi teine. Ette tuli ka viimast varianti.

Lapsele järgi minnes oli võimalik teha mõlemad otsad bussiga. Lähtele jõudes oli täpselt 25 min aega, et tagasi bussijaama jõuda. No suht kiireks läks. Kiirkõnnil tuli jõuda lasteaeda – sain selle tehtud 5 minutiga. Siis laps kokku pakkida ja kiirkõnnil tagasi bussijaama jõuda. Tuli ette olukordi kus oli vaja joosta, vahel laps süles ja vahel tal käest kinni hoides. Sel esimesel aastal saime hakkama. Siis aga tuli koroona ja igasugune isu hommikul koolilapsi pungil täis bussiga sõita kadus ära. Hakkasime käima autoga.

Esimese auto vaba päeva kõige suurem väljakutse oli teadmine, et vanem laps pidi jõudma 16.10 Tartu bussijaama bussile. Ta sõitis nädalavahetuseks sõbrale külla. Variant oli minna bussiga, mis sõidab Tartusse, kuhu on täpselt 15 km, mitte rohkem ega vähem kui 1 tund ja 30 min (autog sõit võtaks 20 min). Siis oleks pidanud veel Tartus ootama ca 30 min kuni järgmine buss sõitma hakkab. Tagasi oleks saanud ca 2 tundi hiljem. Palusin appi sõbranna, kes oma päevatoimetuste vahele tegi pausi ja lapse bussijaama oli nõus viima.

2. ja 3. päev – laupäev ja pühapäev

Neil päevadel ma autost puudust ei tundnud. Olin mõlemal päeval 10.00-19.00 tööl ja ühtegi sõitu planeeritud ei olnud. Milline õnn, et meil on veel siin maal kohalik pood säilinud. Olin otsustanud sel suvel poepidajat aidata igavesti painava mure lahendamisel, milleks on suveks poemüüjale puhkuseasendaja leidmine. Nii proovisin nädalavahetustel müüjana ametit.

Üks mure muidugi oli – pere noorim laps oli laupäeval kutsutud sünnipäevale Tartu linnas. See aga lahenes kiiresti, sest lapse sõbranna ema oli nõus ka meie last sõidutama.

4. päev – esmaspäev

Nüüdseks olin juba harjunud mõttega, et autot mul ei ole. Kuna 2 vanemat last pidid jõudma kooli ja sealt ka tagasi, siis olime jaganud nendega päevad ära – ühel päeval läheb üks ja teisel teine elektritõukerattaga kooli. Miks nii? Sest õppeaasta lõpus on koolipäev lühem ja hommikul küll läheb ilusti buss, kuid tagasi tulekuks on vaja kas oodata mitu tundi või tulla jala. Tõuski jagades pidi üks lastest tulema jala ühel päeval ja teine teisel.

Kell 11.00 pidin osalema koosolekul aga see lahenes lihtsalt – liitusin veebikaudu ja koosolek sai peetud.

Palju suurem mure oli aga see, et kell 13.00 oli mul noorima lapsega arsti aeg. Seda ei saanud nii lihtsalt lahendada, et sõbranna viib ära, sest lisaks oleks pidanud ta ootama kuni oleme arsti juures. Ilmselt oleks ta oodanud aga endal oleks olnud halb tunne seda paludes. Seega laenasin autot.

5. päev – teisipäev

Sel päeval sain telefonikõne, et auto on jälle sõiduvalmis. Jumal tänatud!

Kokkuvõtteks võin öelda, et maal toimetavale väikeettevõtjale on kõige väärtuslikum asi aeg. Kui sa pead olema korraga raamatupidaja, turundusspetsialist, müügijuht, tegevjuht ja oskustööline, siis neid rolle 24 tunniga täita on paras kunst. Lisaks oled sa ju veel ka lapsevanem, abikaasa ja kuskil on sul võibolla alles jäänud veel ka mõned sõbrad. Päeva lõpuks pead sa leidma veel aega, et oma tass ka täis hoida. See kõik vajab ülimalt suurt oskust oma aega ise planeerida. Ja aeg ning selle kasutamine õigetele tegevustele on kõige olulisem selleks, et püsida rajal.

Positiivse poole pealt võib aga välja tuua selle, et kolm inimest meie külakogukonnast pakkusid selle aja jooksul mulle kasutamiseks oma autot.

Kuidas teistel on, kas auto on maal eluks vajalik või pigem mugavuse asi?