Millisest külaliikumisest ma unistan?

12. aprillil esitasin oma kanditatuuri Eesti Külaliikumine Kodukant juhatusse kandideerimiseks. Tänan kõiki, kes mind soojalt vastu võtsid ja ka neid, kes mind toetasid. Sain 6 häält, mis oli natuke liiga vähe selleks, et juhatusse valituks osutuda aga samal ajal ka natuke rohkem, kui oleksin osanud oodata.

Avaldan täies mahus oma kandideerimiskõne, mille pikkus oli plaanitud 5 minutile, ja mida kahjuks mulle antud 2 minutiga täielikult ettekanda ei õnnestunud.

Head kaasteelised, austatud Eesti Külaliikumine Kodukant liikmed!

Mina olen Katrin Sisask, tulen Tartumaalt ja olen täna siin, et kandideerida Eesti Külaliikumine Kodukant juhatusse. Ma tahan teile rääkida sellest, millisest külaliikumisest Eestis ma unistan.

Ma unistan sellest, et Eestis oleks organisatsioon, mis ühendab Eesti maapiirkondi. Ma soovin, et ka Valgamaa, Võrumaa ja Lääne-Virumaa esindajad oleksid täna siin.

Ma unistan, et igas maakonnas oleks üks riigi poolt loodud palgaline ametikoht inimesele, kes soovib kogukondasid esindada, arendada ja ühendada. Ma soovin, et eesmärgipärane maapiirkondade arendamine ei oleks ainult seal tegutsevate nn “kogukonna hullude” kanda. Ma soovin, et riik saaks päriselt aru – selleks, et elu maapiirkondades jääks alles on vaja plaani. On vaja tegusid ja neid tegusid on vaja kohe.

Ma unistan paremast Eestist. Sellisest, kus mitte kedagi ei jäetaks maha. Ma soovin, et meil oleks julgust üksteist päriselt kuulata ja mõista. Ma soovin, et ka meid – maapiirkondade esindajaid – võetaks päriselt laua taha. Mitte selleks, et rääkida sõnu, vaid selleks, et koos teha tegusid.

Ma unistan, et me usuksime enda võimesse viia oma sõnum kõigini. Mitte ainult riigi tasandile, vaid kõigini. Meie oma inimesteni, meie omavalitsustesse, maakondadesse ja siis alles riigini. Me peame kõigepealt ise aru saama, mis see sõnum on. Vaid siis saab sellel sõnumile olla üks autor – Eestimaa maapiirkonna elanikud.

Ma soovin, et kõik Eestis teaksid millega minu unistuste organisatsioon tegeleb. Et kodulehel oleks kirjas nii meie ajalugu kui ka see mida me täna teeme. Et viimane uudis ei oleks augustis toimunud Maapäev. Et seal oleks info ka kõigi aastate maakondlike aasta külade kohta. Et aasta küla välja kuulutamine oleks kogu Eesti rahva pidu. Nii nagu seda on laulupidu.

Ma soovin, et minu unistuste organisatsioon korraldaks üritusi, mis tekitab ühtekuuluvustunnet. Maapiirkonnad vajavad seda. Julgen öelda, et me vajame seda rohkem kui iial varem. Me peame tundma, et oleme üks. Et me oleme koos tugevad.

Ma unistan, et selle organisatsiooni tegevus oleks avatud ja läbipaistev. Et kui ma soovin panustada, et siis mind ei tõugataks ära. Et kõigil oleks õigus avaldada arvamust. Et me ei trambiks vähemuste arvamust mutta. Et me arvestaks päriselt kõigiga ja kui see ei ole võimalik, et me siis põhjendaks oma otsust selgelt ja arusaadavalt. Ma soovin, et ükski kiri ei jääks vastuseta.

Ma unistan sellest, et selle organisatsiooni juhatus kaasaks neid, kes on valmis panustama. Et põrandat ei pühitaks üksi, et ka teistele, neile kes võib-olla ei oska veel põrandat pühkida, antaks vahel harjavars pihku.

Ma usun, et organisatsioon, mis on algatanud Kohaliku Omaalgatuse Programmi ja tõuganud tagant Leader gruppide teket, on suuteline rohkemaks. See organisatsioon on suuteline muutma maailma. Maapiirkonna inimeste maailma.

Kui me ise ei soovi olla rohkemat, siis kes peaks soovima?

Tartumaal olen näinud, kuidas suured asjad saavad tehtud ilma projekti või rahata. Ainult selle najal, et me kõik tahame. Olen kokku toonud ettevõtjaid, toetanud aktiviste uute või juba toimivate kogukondade kokku toomisel ja jõustamisel. Olen käima lükanud Tartu valla Väärikate Kogu, mis toob valla vanemaealiste vajadused omavalitsusele lähemale. Koos Päästeametiga korraldame Tartumaa seiklusmängu, mis aitab tõsta elanike teadmisi hädaolukorras toime tulemisel.

Ma olen seda teinud, sest ma tunnen, et me vajame kokkukuuluvustunnet. Ma olen seda teinud, sest mulle meeldib inimesi ühendada. Mulle meeldib teistega koos unistada ja koos neid unistusi ellu viia.

Jah, te võite öelda, et ma olen ülbe. Ma tulin täna siis ilma kutseta. Te võite öelda, et ma ei tea mitte midagi, et mind ei olnud. See kõik on tõsi. Ma olen sündinud hiljem ja mul on teistsugune elukogemus. Ma mõtlen – kas see kogemus ei olegi siis väärtus, mis rikastab kooslust? Kas me siis ei teegi neid asju, sest tulevik kuulub uuele põlvkonnale?

Ma soovin kandideerida Eesti Külaliikumine Kodukant juhatusse, sest mul on tahe panustada. Ma soovin, et külaliikumise strateegia oleks minu öökapil, nii nagu mõne inimese öökapil on piibel. Sest see strateegia on see millesse ma usun. Ma usun, et ainult kõik koos suudame me maailma päriselt muuta.

Unistus sellest organisatsioonist, sellest Eestist elab minus edasi. Ma tean, et unistada võib ükskõik millest ja et on unistusi, mis kunagi ei täitu. Ma tean, et ainult meil, selle riigi kodanikel on võimalik meie enda riigis tuua muutusi sellise Eesti suunas, millisest me unistame. Meie häälel on suurem mõju, kui me arvame. Me peame uskuma, et iga inimene loeb. Eriti kõlavalt saab meie hääl kajada siis, kui me kõik samu sõnu räägime. Nii nagu laulupeol, kui kõik koorid laulavad sama laulu, siis kostab see kaugustesse. Me peame uskuma, et kõik koos oleme me tugevad.

Millest sina unistad?