Kes on kogukonna arendaja?
Kogukonna arendaja termin ei ole Eesti ühiskonnas eriti teada ja tuntud ja seetõttu võib paljudele jääda arusaamatuks, mida ma sellega mõtlen, kui nimetan end kogukonna arendajaks. Asukoha põhistest külakogukondadest rääkides – need inimesed juba niigi on siin ja kogukond, kui selline, on olemas ka ilma, et keegi seda arendaks. Miks on vaja kogukonda arendada?
Ühest küljest võin nende inimestega nõustuda. Eestis tõesti on väga palju külakogukondi, mis toimivad väga hästi ilma mingisuguse arendamiseta. Sealsed elanikud on tulnud kokku, on tekkinud aktiivsemad liikmed, kellest on saanud eestvedajad ja liidrid. Tegutsetakse omasoodu vastavalt vajadustele ja probleemidele. Lahendatakse avaliku ruumi muresid, suheldakse omavahel ja korraldatakse näiteks küla jaanipäeva. Vahel on loodud ka MTÜ ja kirjutatakse projekte või taodeldakse tegevustoetust omavalitsusest. Kõik toimib ja ongi hästi ilma arendamata.
Esimest korda puutusin kokku sõnapaariga kogukonna arendaja, kui üritasin enda jaoks sõnastada seda rolli, mida ma ise oma kogukonnas kannan. Minu jaoks oli kuidagi alati häiriv, kui mind kogukonna eestvedajaks nimetati. Sõna eestvedaja tundus minu jaoks alati natuke liiga jõulisena. Võibolla oli probleem lihtsalt minus, ilmselt on palju kogukonnas tegutsejaid, kellele sobib väga hästi, kui neid eestvedajaks nimetatakse. Mina aga tundsin rohkem, et olen nagu inglise keelne termin “connector” ehk eesti keeles “ühendaja”. Olen alati uskunud, et kogukond ei ole ühe inimese oma. See kuulub meile kõigile ja ainult üks ei saa seda vedada. Ideaalis peaks eestvedajaid olema mitu. Ainult ühelt inimeselt ei saa oodata, et ta on suurepärane asjade elluviija ehk eestvedaja ja samal ajal jõuab tegeleda kõigi kogukonna liikmete ära kuulamise ja mõistmisega ning vajadusel on valmis enda arusaamu muutma, kohandama või vahel üldse taha plaanile jätma. Sest teisiti kompromiss ei teki. Kogukonnas on vaja oskust lasta kõigil rääkida, kõigile teadlikult teadvustades, et nii palju kui on inimesi, on ka erinevaid arvamusi. Et just see teebki meid unikaalseks ja on meie suurim tugevus. Kogukonnas tuleb arvestada ka vähemusega. Mida suurem kogukond seda raskem on ainult ühel inimesel seda kõike teha.
Kogukonna aktivistina olen märganud kolme probleemi, mis võivad tekkida, kui me teadlikult kogukonna arendamisega ei tegele. Nende ilmnemine on väga loomulik ja me ei tohiks võtta seda nõrkusena – pigem võimalusena areneda.
Esiteks. Eestvedajad väsivad ära ja põlevad läbi, nad võtavad endale liiga palju kohustusi, sest heast tahtest kogukonnas asju ära teha, satuvad nad olukorda, kus kõik ootavad neilt midagi. Need on pisikesed asjad ja see on loomulik, et mitte keegi peale eestvedaja ise, ei adu lõpuni, kui palju kõik need väikesed asjad kokku eestvedajalt iga päev energiat nõuavad. Kogu selle virr-varri peale astuvad mitmed eestvedajad rajalt maha. Mõni ei soovigi enam eestvedajana jätkata. Põhjuseid võib olla mitmeid. Näiteks võivad nad tunda, et ei saa hakkama või et nad on jäetud üksi lahendama kõigile olulisi probleeme. Nad võivad tunda, et vastutus on liiga suur või halvimal juhul sattuda konflikti mõne teise oma kogukonna liikmega. Ka see kõik on ainult loomulik, sest asumipõhine kogukond koosneb paljudest inimestest kellel võivad olla väga erinevad arusaamad, ootused ja vajadused. Nende kõigiga arvestamine ja kõigi mõistmine lõpuni ei olegi vahel võimalik. Ja see on täiesti normaalne. Eestvedajana aga võime tunda nendes olukordades end tõeliselt halvasti. Segadus on suur ja teeb tihti haiget. Vahel võib konflikt puhkeda nii suureks, et rebib kogukonna erinevatesse leeridesse. Seda ei soovi tegelikult mitte keegi ei enda ega kellegi teise kogukonnale. Taoliste probleemide ilmnemisel võib tekkida olukord, kus kogukond ei mõista oma eestvedajat ja eestvedaja ei mõista kogukonda. Kui see juhtub, siis on eestvedajal võimatu kogukonda vedada, sest ilma inimesteta kes sind mõistavad ja usaldavad, ei ole mida eest vedada.
Teiseks. Külaliikumine Eestis muutus populaarseks 90-ndate alguses, peale seda kui Eesti taasiseseisvus. Seega on meie tänased külakogukonnad valdavalt mitte rohkem kui 30-a vanad. Kui mõni kogukond sai tuule tiibadesse just siis, siis on ju ainult loomulik, et need eestvedajad, kes olid alguspäevil 20-30-a on täna valdavalt 50-60-a saanud. Paljud neist veelgi eakamad. Nad on teinud ära hindamatu töö. Aastakümneid on nad vedanud kogukondi, olnud toeks ja hoidnud oma küla elus. Nemad on olnud sädemeks, mis lasid leegil lõõmata. Mõni neist on teinud seda rohkem kui pool oma elust. Probleem on aga selles, et meie ühiskonnal puudub kogemus kogukonnas uute tulijate peale kasvatamiseks. Meil ei ole seda varem vaja olnud. Kuidas teha nii, et kogenud olija ei jääks päriselt kõrvale, vaid saaks koos värske aktivistiga ühiselt kogukonda vedada? On ülimalt oluline, et uus tulija ei lükkaks vana kõrvale. Sama oluline on, et vana olija laseks uuel tulla.
Mida vanemaks inimene saab, seda olulisemaks tema jaoks harjumuspärased mustrid ja rutiin muutuvad. See on turvaline ja kindel – miks muuta midagi, mis toimib? Varasem kogemus on ju näidanud, et nii õnnestub kõige paremini. See on ainult loomulik, et me hakkame kartma uuendusi, sest meil ühiskonnana puudub kogemus või varasem näide, milliseid mõjusid need kaasa võivad tuua.
Kuna kõik on kogu aeg ära tehtud ja vanade olijate poolt suurepäraselt veetud, siis tihti on nii, et isegi kui need noored on olemas, siis väga raske on neid usaldada. Väga raske on uskuda, et muutus on vajalik. Väga raske on lasta uutel tulijatel teha midagi mida sa ise mitte kunagi ei teeks. Need kõik tunded on väga normaalsed. Inimesena me soovime alati usaldada oma sisetunnet. Sisetunne tekib aga kogemusest, mida me saame oma elu elades. Noortel on see kogemus teistsugune, kui vilunud tegijatel ja igati positiivses mõttes, on neil soov ise proovida ja katsetada uusi asju. Väga raske on kõrvalt vaadata, kui kogenud eestvedajana su sisetunne ütleb, et asi on hukule määratud. Paralleeli võib tuua lapse õpetamisel jalgrattaga sõitma. Sa tead, et ta peab kukkuma selleks, et õppida kuidas tasakaalu hoida. Sa tead, et kukkumine on valus. Sa ei taha, et sinu kogukonnal oleks valus. Aga kuidas teisiti me saame õppida, kui me kunagi ei kuku?
Kolmas täiesti loomulik protsess on tõsiasi, et kogukond toimib aga kõigil ei ole võrdseid võimalusi olla kaasatud. Mõtlen selle all seda, et isegi kui me jagame pidevalt infot kõigi elanikega, siis ikka juhtub mingil hetkel nii, et ühtedega tekivad tugevamad sidemed, kui teistega. On ainult inimlik, et need kellega suhtleme rohkem on ka rohkem kaasatud. Neile me jõuame enne kogukonna üritust helistada ja küsida “oled sa tulemas?” Nad on meile lähemal kui need, keda me mujal ei kohta. Keegi ei saagi oodata, et üks eestvedaja peab oleme suuteline kõiki kaasama. Kaasamine peab olema kõigi kogukonna liikmete ühine missioon. Mida suurem kogukond, seda raskem on seda saavutada.
Oma teekonnal kogukonna arendajaks olen päris tihedalt kokku puutunud kõigi nende kolme probleemiga. Kõigepealt põlesin läbi. Üks kord. Teine kord. Ja siis veel üks kord. Seejärel nägin, et väga tihti oleme silmitsi probleemiga – kuidas vedada kogukonnas traditsioonilisi üritusi selliselt, et kõik osapooled – vanemaealised, keskealised, noored ja lapsed tunneksid, et nad on kogukonnale olulised. Milliseid vanemast ajast pärit traditsioone, mida pole juba aastaid tehtud, peaksime taaselustama? Kas me peaksime seda üldse tegema? Ühiskond on nii palju muutunud, kuidas siduda vana tänase ja homsega? Kas on veel mingi muu lahendus, kui toores katsetamine? Kui sa ei tea, mis on vastus, kas siis peaks mitte proovima või meeleheitest proovima kõiki erinevaid lahendusi, mis pähe tulevad?
Need kolm kogemust ja teadmist, mis on minuni jõudnud läbi kogukonnas tegutsemise, ongi põhjused, miks ma kutsun end kogukonna arendajaks. Sest kui me kogu aeg ja pidevalt teadlikult kogukonda ja seeläbi ka iseennast arendame, siis saame me luua kogukonna, mis on jätkusuutlik ka 30 a pärast. Ka siis, kui tänaseid kogukonna aktiviste, see tähendab näiteks mind, enam aktiivselt kaasa löömas ei ole.
Kokkuvõtvalt vastuseks postituse alguses püstitatud küsimusele võib öelda, et kogukonna arendaja on inimene, kes teadlikult kaasab võrdsetel alustel võimalikult paljusid, aktsepteerib kõiki sellistena nagu nad on ja ei näe vaeva selle nimel, et kõik oleksid alati temaga nõus. Ta kasvatab teadlikult endale järeltulijaid, laseb kõigil soovijatel katsetada ja vajadusel lükkab takka ning julgustab. Ta jälgib, et kõik oleksid kaasatud ja arendab pidevalt oma teadmisi kogukonna teemadel. Ta teeb koostööd ja suhtleb teiste kogukondadega, vahetades ja ammutades teadmisi ning kogemusi.
