Me peame rääkima kogukonnast
Teadmine, et me peame rääkima kogukonnast jõudis minuni 2024. a suve alguses. Siis hakkasin ka seda kodulehte tegema. Miks ma arvan, et kogukonnast rääkimine on oluline?
Minu teekond selleni mida ja miks ma teen on tegelikult kestnud kogu elu. Teadmine sellest aga saabus siis, kui maa kadus jalge alt ära. See oli 2020. a märtsis. Ma viibisin siis Leedus. Uudised esimesest koroonapuhangust Eestis jõudsid minuni läbi Postimehe digiversiooni. Saabusin tagasi Eestisse mõni päev enne seda, kui kuulutati välja riiklik kriisiolukord. See juhtus reede õhtul. Olin mattunud töösse, sest esmaspäeval oli tähtaeg ja töö tuli ära teha. Kui ees on mõni tähtaeg, siis ma töötan 24 h – ehk siis ma ei maga, ma ei söö – ma teen tööd.
Igal inimesel maailmas on oma lugu, mida seoses koroona isolatsiooniga rääkida. Minu elu kõige suurem lugu aga siis alles algas. Istudes isolatsioonis said päris paljud asjad elus selgeks. Kõik, mis järgnes, ainult kinnitas seda. Maailm oli hulluks läinud. Ühtäkki ma taipasin, et midagi on puudu. Elades individualismile suunatud maailmas, oleme me ära unustanud, et mitte miski siin maailmas ei sõltu ainult meist endist. Me oleme kooslus, kus kõik on kõigega seotud. Isegi siis, kui me seda ei taha.
Ma sain aru, et inimene on oluline. Iga inimene. Kõik, mis ma olen, koosneb sellest, mis on minu ümber. Mina üksi võin muuta ennast aga selleks, et muuta end ümbritevat, selleks on vaja teisi inimesi. Selleks, et ellu jääda on meil vaja teada, kes on meie naabrid. Kas ma saan minna nende ukse taha pühapäeva hommikul, et praemuna küpsetamiseks soola laenata?
Viis aastat tagasi ma ei tundnud oma naabreid. Ma teadsin millised nad välja näevad aga ma ei teadnud nende nimesid. Raske on selgitada miks ma otsustasin tol 2020. a kevadel oma printerist neid kuulutusi välja printima hakata ja need ka kõigile postkastidesse viisin. Kuulutuses seisis, et kutsun inimesi kogukonna koosolekule. Võibolla tegin ma seda, sest mulle oli öeldud, et see on mõtetu – inimesed ei tule. Võibolla vajasin ma tõestust, sest miski minu sees uskus, et äkki nad siiski tulevad. Ja nad tulidki. Ja tulid päris paljud.
Tagantjärgi tean, et sel esimesel koosolekul ja ka kutsel, mis postkastidesse viidud sai, oleks võinud palju asju teha paremini. Siin peitubki peamine põhjus, miks ma selle kodulehe ja Discordi suhtluskanali lõin. Ma ei teadnud, et selline sõna nagu kogukond üldse olemas on. Olin järsku sattunud maailma, mille olemasolust mul varem aimugi polnud. Jah, see on tõsi, et paljud asjad kogukonnas juhtuvad iseenesest ja ka paljud eestvedajad lihtsalt tekivad. Aga mitte kõik. On olnud miljon hetke, kus ma olen mõelnud, et ma enam ei tegele sellega, mul ei ole vaja seda kriitikat, magamata öid ja kõike muud, mis kaasneb. Aga ometi ma jätkasin. Sest lisaks sellele negatiivsele poolele tekkisid mu kõrvale uued inimesed, kes alati toetavad. Miljon korda olen ise enda peale vihane olnud, sest ma ise ju olen lasknud neil rasketel hetkedel tekkida. Sama palju kordi olen soovinud, et mul oleks keegi kellelt küsida nõu. Kellel oleks jagada oma kogemus. Kes aitaks püsida rajal. Kes oleks toeks mulle ja kinnitaks, et see mida ma teen on vajalik. Sellist inimest ei ole olnud. See ongi üks põhjus, miks me peame kogukonnast rääkima. Mitte ainult headest asjadest, vaid ausalt ka raskustest.
Täna ma tean, et väga paljud raskused, mis on tabanud minu kogukonda on tabanud ka paljusid teisi kogukondi. Varem ei olnud mul teadmisi ja oskusi inimestega suhtlemiseks, koosoleku juhtimiseks, kõne pidamiseks jne. Ma olin arvutigraafik, kes istus päevad läbi arvuti taga ja lõi ilusaid disaine, pani kokku sobivaid värve ja fonte ning jõi liitrite kaupa kohvi. Kõik need teised oskused ja teadmised tuli ise õppida. Kõige parem viis õppimiseks on kogemuse jagamine. Minu eesmärk ongi läbi selle kodulehe ja Discordi kanali luua suhtlusvõrgustik kogukonnas tegutsevatele aktiivsetele inimestele oma teadmiste ja kogemuste vahetamiseks. Sest ka teised kogukonnad meie ümber on meie naabrid. Koostöö nendega teeb meid veelgi tugevamaks. Kui sa neid aga ei tunne, siis ei ole võimalik ka koostööd teha.
Kogukond on oluline. Kogukond paneb küla elama. Tekitab turvatunde, mida mitte keegi teine sulle anda ei saa. Eestil on väga vaja, et meie külad elaksid. Meil endil on seda vaja. Külad on meie riigi tagala. Me peame hoidma oma külasid, et elu Eestis jääks püsima kõikjal.
Sellest ajast alates olen lugenud tohutul hulgal artikleid ja teadustöid, nii Eesti kui ka inglise keelseid teemal kogukond, koostöö ja kaasamine. Lisaks olen osalenud seminaridel ja kohtumistel, olen leidnud sõpru teistest kogukondadest, kellel on jagada häid näiteid sellest kuidas nemad on oma kogukonnas asjad käima lükanud. Nendest kolmest sõnast – kogukond, koostöö, kaasamine – on täna minu jaoks saanud omamoodi mantra, mida korrutan endale igal hommikul.
Tänaseks olengi jõudnud tõdemuseni – me peame rääkima kogukonnast. Kui me ise seda ei tee, siis kes teeb?
