Miks on vanemaealiste nõukogusid vaja?

Kodaniku, ehk minu vajadused

Kõige lihtsam vastus oleks ilmselt – noh, ma ju jään ka ükskord vanaks ja tahan, et mul oleks siis endiselt võimalik ühiskonna elus aktiivselt kaasa teha. Minu jaoks on see aga ainult üks osa vastusest. Teine pool peitub selles, mida ma iga päev näen ja kogen.

Vallalehe toimetajana olen tihti see inimene, kelle poole meie valla vanemaealised pöörduvad mõne võibolla üldsusele mitte nii väga olulise, aga selle ühe inimese jaoks üliolulise murega. Olgu selleks ühistransport, istepink, teede talvine hooldus, sotsiaaltoetused või olgem ausad, vahel ka soov saada aru kelle poolt või kas üldse peaks sel korral valimistel hääletama. Vahel aga olen tundnud, et inimesel on lihtsalt vaja kellegagi rääkida. Nii ma siis olen see vahelüli, kes kuulab ära inimese mure ja annab talle õige vallaametniku telefoni numbri või selgitab, et antud probleemi tuleks lahendada mõnel teisel viisil. Ilma nalja tegemata on kõige kurioossem lugu sellest, kui sain telefonikõne ärevalt inimeselt, kelle mure oli, et tema kodu aias on karu.

Teine koht, kus olen kokku puutunud vanemaealiste igapäeva probleemidega on kohalikus külapoes. Näiteks PIN-koodi sisestamine. Ma poleks iial osanud arvata, et saabub aeg, kus ma võibolla ei ole suuteline oma pangakaardi PIN-koodi sisestama. Kui mina selle peale ei tule, siis ei tule ju ka need, kes teevad ühiskonnas innovaatilisi uuendusi ja arendavaid otsuseid.

Kolmas koht on külakogukond. Minu jaoks on senini üks suurimaid kogukonna tööga jätkamise stiimuleid olukord, millest on aastaid möödas, aga mis tänaseni tekitab mul pisara silmanurka. Korraldasime üritust, mille üheks osaks oli teatri etendus. Pilet oli annetuspõhine. Ma seisin korjanduskastiga sissepääsu juures, kus tervitasin ja tänasin kõiki, kes olid tulnud etendust vaatama. Ühel hetkel seisis mu ees väga uhkelt riietunud ja kübarat kandev vanem proua, kes oma punasest rahakotist otsis viimaseid sente. Teadsin hästi seda prouat ja ütlesin, et mingu niisama sisse. Tema vastus aga liigutas paigast kogu minu maailma. Ta lausus: “Ei, ma tahan toetada. Ma lihtsalt olen nii õnnelik. Ma pole juba 10 aastat tervise tõttu saanud linna teatrisse minna.”

Seega jah, ma usun, et vanemaealiste kogusid on vaja. Sest tihti kaob nende külakogukondades elavate inimeste hääl massi sisse ära. Kui nad aga saaksid oma mure edasi anda oma piirkonnas aktiivsele inimesele, kes – esiteks, kuulaks nad ära – ja teiseks – viiks nende mure otsustajateni – siis võibolla võiks see tuua parema elu paljudele maapiirkonnas elavatele inimestele.

Eesti riigi vajadused

Põhjus on aga veel ka kuskil mujal. Nimelt selles, mis toimub ühiskonnas laiemalt. Statistikaameti andmetel (2021. a rahvaloendus) on Eesti elanike keskmine vanus 42 aastat. See on kõigi seniste rahvaloenduste kõrgeim näitaja. Näitena võib välja tuua Eesti esimese rahvaloenduse 1881. a, mil elanike keskmine vanus oli 27 aastat. 65-aastaste ja vanemate osakaal Eestis on tõusnud 15%-lt (2000. a) 20%-ni (2021. a). Seega meie rahvastik vananeb.

See tähendab, et vanemaealiste osakaal suureneb ja seda päris suurel kiirusel. Ühiskonna jaoks tähendab see seda, et maksumaksjate osakaal väheneb. Mis omakorda tähendab, et keskmise pensioni ja keskmise palga suhe on tulevikus veelgi vähenemas. Lisaks töötab järjest enam inimesi osaliselt välisriikides, mis omakorda vähendab maksumaksjaid ja pensioniõigusi Eestis.

Sotsiaalministeeriumi programmi “Vanemaealised 2024-2027 andmetel on rahvastiku vananemise tõttu sotsiaalvaldkonna suurimad probleemkohad järgmised:

1) leida täiendavad vahendid pensionide tagamiseks;
2) toetada aktiivsena ja tervena vananemist;
3) ennetada abituse ja abivajaduse tekkimist.

Usun, et neis kahes viimases probleemis saab abiks olla vanemaealiste kogude loomine. Sellised kogud soodustavad vanemaealiste heaolu ja ühiskonnaelus osalemist ning arvestavad vanemaealiste vajadusi igas eluvaldkonnas. Läbi selliste kogude kaasame vanemaealisi poliitika kujundamisse ning anname neile võimaluse rääkida kaasa vanemaealiste eluolu puudutavates otsustes. Nii saame tuua kohaliku elu kujundamisse vanusesõbraliku ühiskonna põhimõtted ning luua võimalusi aktiveerivateks tegevusteks (nt vabatahtlikuks tööks).

Mida Eestis on juba tehtud?

MTÜ Kuldne liiga on Sotsiaalministeeriumi toel algatanud protsessi, mille eesmärk on luua vanemaealiste nõukogud kõigi Eesti omavalitsuste juurde. 2024. a on koostatud “Tegevusjuhend vanemaealiste nõukogudele”. Sealt võib lugeda, et vanemaealiste nõukogud kohalike omavalitsuste juures on suhteliselt uus nähtus Eestis. Eestis on kokku 79 kohalikku omavalitsust, neist 15 linna ja 64 valda. Nõukogud on täna moodustatud neist ca viiendikus. Tallinnas on loodud nõukogud kõigi linnaosavalitsuste juurde. Esimene nõukogu loodi 2016. a Viljandis.

2024. a seisuga oli Eestis loodud 30 vanemaealiste nõukogu järgmistes omavalitsustes: Alutaguse, Elva, Jõgeva, Jõhvi, Kiili, KohtlaJärve, Kuusalu, Kose, Lääne-Harju, Lääne-Nigula, Lüganuse, Mulgi, Otepää, Põhja-Sakala, Põltsamaa, Rae, Rõuge, Saku, Tartu, Toila, Türi, Viimsi, ja Viljandi valdades ning Keila, Paide,Pärnu, Tartu, Viljandi ja Võru linnades ning Tallinna linnaosavalitsustes.
Nõukogud töötavad üsna erinevalt. Mõned on loodud volikogu juurde, mõned valla/linnavalitsuse juurde, mõned aga on iseseisvad. Mõned tegelevad üksnes vaba aja veetmise korraldamisega, mõned keskenduvad rohkem vanemaealiste huvikaitsele ja probleemide lahendamisele.

Kas sinu omavalitsuses on vanemaealiste nõukogu loodud? Kas oskad tuua häid näiteid selle kohta, mida on ära tehtud?